Kohalik elu kohe kihab seal ja loodus mängib mängib usinalt rannikul kõiksuguseid vingerpusse –  inimese näevad perverti, mis on põhimõtteliselt sama, mis näha lumeinimest või Loch Nessi koletist, konnad ärkavad talveunest ja veel palju-palju muud salapärast.

Aga enneolematu perverdilugu kulges sedamoodi:

Pärnus Mai magalarajoonis elab ja liigub igasuguseid inimesi, nende seas väidetavalt üks vägistajagi. Noorepoolne mees, kes Mai 10 ees bussipeatuses krabas selja tagant pealt 60aastast naist ja kukkus teda näperdama.

Sedasi kirjeldas juhtunut ahistamise ohvriks langenud naise majakaaslane, Pärnu linnavalitsuse alushariduse spetsialist Marga Napp. Ahistatu endaga ei õnnestunud toimetusel ühendust saada.

Seda, et pensionieelikust daam ahistamist endale ette kujutas, Napp ei usu. “Ei, kindlasti mitte, see oli konkreetne ja sihipärane rünnak, asja ees, teist taga,” on Napp veendunud.

Muide, see ei ole mingi kahtlase erootilise väärtusega toote või muu sellelaadse reklaam. Tegemist on möödunud aastal Ungaris aset leidnud rahvaloenduse reklaamklipiga, mida kohalikud statistikud põhjendasid vajadusega jõuda noorteni.

Nagu tõsiselt. Mul ei ole sõnu.

Miks peaks mingisugune topless näitsik tekitama minus suuremat soovi e-rahvaloendusel osaleda? Jookseks siinmail mõni sedamasti reklaamüleskutse, siis ei läheks ma juba jonni pärast kuskile kivi alla peitu ning keelduks end tunnistamast omamast ükskõik missugust sidet tolle riigiga. Mis neil arus oli säärast reklaami tehes ning seda veel eetrisse lastes?!

Nothing infuriates a folklorist more than to hear a colleague from an anthropology or literature department use the word myth loosely to refer to anything from an obviously erroneous statement to an alleged “archetypal” theme underlying a modern novel or poem.

- William Bascom

kas säärane kiiks peabki esimese semestriga omalegi külge jääma?

leemurid on pärit siit.

Teate, kunstil on täna sünnipäev ning selle tähistamisest on võimalik kodust lahkumata osa saada?  Selleks tuleb vaid kella üheksa ajal õhtul raadiolained kruttida Klassikaraadio sagedusele (või kuulata veebist) ning seejärel võib südaööni osa saada programmist, milles löövad kaasa Šveitsi, Soome, Hollandi, Saksamaa, Belgia ja Prantsuse raadiojaamad.

Kunsti sünnipäeva tähistamise juured on 1963. aastas. Belgia kunstnik Robert Filliou’d teatas toona, et Kunst nägi ilmavalgust täpselt miljon aastat tagasi ning kümme aastat hiljem tähistas ta Kunsti 1 000 010 aastaseks saamist. Pärast Filliou surma 1987. aastal levis Kunsti sünnipäeva tähistamine edasi, et tähistada Kunsti olemasolu meie eludes. Esialgu küll mindi Kunstile kingituste tegemisega kaasa loiult, kuid igal aastal liitub projektiga üha uusi partnereid, kes levitavad omapoolseid kingitusi läbi interneti, meedia ja suhtlusvõrgustike.

Ning õhtune kava näeb välja säärane:

Kell 21 (Šveitsi Raadio, ülekanne Lausanne’st)  Daniel Zéa muusikaline performance “Kinectkicut”. Esineb Ensemble Vortex.

Kell 21.20 (YLE – Soome Raadio, ülekanne Helsingist) esineb Sibeliuse Akadeemias džässmuusikat õppinud helilooja ja trompetist Verneri Pohjola.

Kell 21.40 (Hollandi Raadio, ülekanne Hollandist) esineb Hollandi trio Daisy Bell koosseisus Evelien van den Broek, Dyane Donck ja Richard van Kruysdijk.  Ettekandel on heliinstallatsioon “Proverbs of Hell”.

Kell 22 (DLR/DKU – Saksamaa, ülekanne Berliinist) K-Bow “The Palimpolin Project”. Esineb viiuldaja, helilooja, elektron- ja nüüdismuusika innovaator ja interaktiivse viiuli poogna leiutaja Jon Rose.

Kell 22.20 (Šveitsi Raadio, ülekanne Lausanne’st) helilooja Arturo Corrales’e elektroakustiline teos “Cration” kahel viiulile, kitarrile ja kontrabassile.

Kell 22.40 (VRT- Belgia Raadio, ülekanne Antwerpenist) esineb helidisainer Ward Weis.

Kell 23 (Edela-Saksa Ringhääling, ülekanne Karlsruhest) esinevad Static & Ensemble koosseisus produtsent Hanno Leichtmann, trompetist Sabine Ercklenz ja Anna Viechtl harfil.

Kell 23.20 (Prantsuse Raadio, ülekanne Prantsusmaalt) “Recordare”. Esineb Radiomentale Duo koosseisus heliartist, DJ, muusikaajakirjanik Jean-Yves Leloup ning helikunstnik ja muusik Eric Pajot.

Kell 23.40 (Raadio Helsingi, ülekanne Grazist) kõlab David Pirri, Luc Döbereineri ja Martin Rumori heliinstallatsioon “interior/exterior”. Kaastegevad Peter Venus, Marian Weger, Reni Hofmüller jt.

A dog is a dog, a bird is a bird, and a cat is a person.

- Mugsy Peabody

Ma oleksin märgatavalt vähem närviline inimene, kui ma saaksin oma kassi siia tuua ning  arusaadavalt puhiseks ka oluliselt tagasihoidlikumalt. Ausalt.

Huvitav, kui ma tooksin majajuhatajale psühhiaatrilt tõendi, et mul on vaja Paco (jah, tal on soliidne nimi) lemmikloomateraapia raames siia tuua, sest muidu hakkab mu katus õige tõsiselt sõitma, kas nad siis laseksid? Vaevalt keegi sooviks mõnda hullu majas ringi jooksmas. Ning kui juba koolis sai sel moel mõnda aega ehk uue õpetajani rahvaste- ja korvpallist kõrvale hiilida (reaalne suur hirm õhus olevate pallide ees, aga see on täiesti omaette jutt), siis miks peaks kassiga teine lugu olema?

Paco on lihtsalt üks suur paks karvane kass, kes suurema osa päevast magab, ülejäänud osa nõuab paisid ja kurgu alt sügamist, ronib lugemisel olevatele raamatutele peale, mõnuleb klaviatuuril või sööb. Seega tunduvalt mõistlikum kui pooled siinsed üürnikud. Ei pea nädalavahetuseti suuremat sorti pidusid, mis ümberkaudsetel magada ei lase, ei lärma öösiti akende all ega ei kõrveta piima põhja või saa hakkama mõne muu kulinaarse mõrvaga, mille ebameeldivad lõhnad mööda koridori terve päeva levivad. Mis toob meid selleni, et tegemist on ühe äraütlemata puhta loomaga, kelle üheks meelelahutuseks on enese pesemine (ja solvund näoga vannis käimine ning enese kammida laskmine) ning karvapalle köhib harva. Mida ilmselt ei saa taas paljude siinsete üürnike kohta öelda. Nii mõnelgi on ilmselt tunduvalt harvem esinev ja kehvem suhe isikliku hügieeniga kui mu kassil.

***

Vananaistesuve kõrval on teine jumalik ilm too talv, mis praegu akna taga on. Selline mahe ja lumine. Käisime ennist S.-ga väljas (sest õppimist eelviimasele minutile lükata on lahe) kakaod/kohvi joomas ja lumeingeleid tegemas. Tegelikult veedaks ma pea iga õhtu talviti säärase mõnusa ilmaga õhtuti õues kuuma jooki juues, lumepalle/memmi tehes ning ringi luusides.  See on nii meeldivalt muretu ning sümpatiseerib mulle nii väga (sest reaalsuses on igasuguste suuremate ja väiksemate asjade pärast muretsemine mul igapäevane), kuid ma kardan, et mind segab selle elluviimise puhul paaniline hirm kontrolli kaotamise ees.

Et asi oleks puust ja punaseks ette tehtud: võtame näiteks paari aasta taguse korra, kus Hipi hakkas pöidlaküüdiga Hispaania (või oli see mingi muu soojem Euroopa nurk, kes seda enam mäletab) suunas liikuma ning käis lauale ettepaneku, et ma võiks sellega liituda. Mina, kes ma juba üsna tüütavalt pikalt olin leelotanud oma kavatsusest suvel Prantsusmaale minna ning tollel hetkel absoluutselt mitte mingeid kinnihoidvaid kohustusi ei omanud, olin üsna “no can do”  ja seda kõike vaid seepärast, et mul polnud enamvähem kindlat ja vettpidavat kava.

***

Kõigile meeldib pidevalt rääkida sellest, kui väikene konnatiik Eesti on ning kuidas kellegi parima sõbranna ema tädipoja naise ema on tema naabrile lehmalellepoeg. Ja kuidas midagi ei saa teha ega kuskil käia ilma et mingid kuulud selle kohta levima hakkaksid. Või hoopis sellest, kuidas inimeste teed erinevatel aegadel kummalistel viisidel ristuvad. Mina kirjutan ka sellest täna natuke. Hästi lühidalt kõlas sellealane tänane vestlus nõnda:

R: Ma mäletan seda, kui me Rita (ääremärkus: ühe teise) juures käisime (ääremärkus: aasta siis oli 2007/2008). Ja ma mäletan ühte korda, kui seal oli tüüp nimega Suss ja te hakkasite punamustast rääkima ja see nägi suht nii välja, et ma ootasin, et te kohe voodisse hüppaks.
K: Te? Nagu mina ja keegi teine?
R: Jah. See tüüp on mu kursavend nüüd. Eesti on väikene.
K: Mul ei ole absoluutselt mitte midagi kosta seepeale.
R:  Jah, ma ise olin ka üllatunud, kui ma aru sain, millest ta mul meeles on.
K: Mulle isegi ei tule õhkõrna pilti silme ette, kes ta olla võis.
R: Ma usun, ma kahtlustan, et tol õhtul oli palju alkoholi.
K: Mul ei ole õrna aimugi jätkuvalt tollest konkreetsest korrast.
R: Mul ka ei olnud seni kui mulle ta nägu tuttav ette oli.

Mälu värskendamise eesmärgil vaatan ma juba pikemat aega ühe tuttava näoraamatus olevaid fotosid, sest seal pidi tollest näoraamatuta tüübist mingi foto olema. Senini pole see vilja kandnud ning mulle ei koida jätkuvalt ühtegi seost.

***

S. käis täna välja mõttega, et me oleme vanaks jäänud. 20-aastaste suust kõlab lolli mõttekäiguna, aga põhimõte seisnes selles, et iga kord kui vaadata/kuulata (pre)tiinekaid, siis tahaks pead vastu lauda tampida ja ahastuses olla. Olukord on lihtsustades üsna selline. Kindlasti leidub nende seas lootustandvaid kriite ja vabandused nende ees, aga tõesti. Oh dear lord!

Põhiprobleem seisneb suuresti tegelikult selles, et miskipärast üritatakse aina kiiremini täiskasvanud olla. Lõpetage ära see, palun. Ning see on juba laiem appikarje, asi pole ainult lastes, probleem seisneb selles, et ühiskond sunnib aina enam peale kiiresti lapsepõlve minematmist ning surub mingeid lollakaid soorolle kaela.